osa biokütused Need on taimsest või loomsest biomassist saadud kütused. Neid kütuseid propageeritakse traditsiooniliste fossiilkütustega võrreldes säästvama energialahendusena. Päritolu järgi liigitatakse nad kolme põlvkonda, kuigi räägitakse ka neljandast, mis on kujunemisfaasis.
Esimese põlvkonna biokütused
osa esimese põlvkonna biokütused Need olid esimesed, mis töötati välja ja neid toodetakse toidukultuuridest. See hõlmab peamiselt maisi, suhkruroogu, sojauba ja muid põllumajanduskultuure, mida kasutatakse ka inimeste või loomade toiduks. Need levinumad biokütused on bioetanool ja biodiisel.
USA ja Brasiilia on seda tüüpi biokütuste peamised tootjad. Nad kasutavad bioetanooli valmistamiseks peamiselt maisi ja suhkruroogu, Euroopa kaldub aga selliste põllukultuuride nagu nisu ja peedi kasutamisele. See biokütuse põlvkond tekitab muret seoses põllumajandusmaa kasutamine mõeldud toiduainete tootmiseks, mis võib tekitada toidupuudus ja mõjutada toorme hindu.
Bioetanooli puhul ei esine olulisi keemilisi erinevusi nii toidukultuuridest kui ka teist tüüpi toorainest saadavas lõpptootes. Esimese põlvkonna bioetanooli tootmine on aga säästlikum, sest seda toodetakse juba olemasolevatest ressurssidest, näiteks maisist ja suhkruroost.
Biodiisel Esimest põlvkonda toodetakse peamiselt taimeõlidest (nagu soja- või palmiõli) või loomsetest rasvadest. Kõige tavalisem protsess on ümberesterdamine, mis muudab triglütseriidid glütseriini ekstraheerimise teel biodiisliks.
Kahjuks ei peeta seda tüüpi biokütust pikemas perspektiivis jätkusuutlikuks lahenduseks mitmel põhjusel. Põllumajandusmaa intensiivne kasutamine energiakultuuride kasvatamiseks võib põhjustada tõsiseid keskkonnaprobleeme, nagu metsade hävitamine või mulla toitainete ammendumine. Kliimamuutused omakorda mõjutavad põllukultuuride saagikust, muutes seda tüüpi biokütuste jätkusuutlikkuse suures ulatuses keeruliseks.
Teise põlvkonna biokütused
osa teise põlvkonna biokütused Nende eesmärk on ületada esimese põlvkonna biokütuste keskkonna- ja sotsiaalsed piirangud. Neid toodetakse orgaanilised jäätmed või toiduks mittekasutatavad materjalid, nagu viljajäänused, metsajäägid või juba kasutatud õlid. Need biokütused aitavad vähendada survet põllumajandusmaale ja võimaldavad kasutada jäätmeid, mida muidu kasutuks peetaks.
Selle kategooria biodiislit saab saada taaskasutatud õlidest, näiteks kasutatud toiduõlist, muutes seda tüüpi biokütuse palju säästvamaks. Lisaks tootmine biogaas, nagu metaan, saab valmistada orgaaniliste jäätmete anaeroobse kääritamise teel.
Kolmanda põlvkonna biokütused
osa kolmanda põlvkonna biokütused saadakse peamiselt vetikad, mis on võimelised tootma suures koguses lipiide - üle 50% nende massist. Neid lipiide saab muundada biodiisliks protsesside abil, mis on sarnased taimeõlide puhul kasutatavatele protsessidele. Kuigi vetikate biokütuseid ei toodeta veel suures mahus, on need paljulubavad, kuna neil on kõrge tootmistõhusus ja väike mõju põllumajanduslikule maakasutusele.
Vetikad võivad kasvada maal, mis ei sobi põllumajanduseks ega konkureeri toidukultuuridega. Seda tüüpi biokütustel peaks tulevikus olema keskne roll energia üleminekul puhtamatele ja säästvamatele allikatele.
Tähtsus ja tuleviku väljakutsed
Kuigi biokütused pakuvad alternatiiv fossiilkütustele, on ülioluline arvestada selle tootmise ja kasutamise pikaajalisi mõjusid. Eelkõige esimese põlvkonna biokütused on endiselt dilemma toiduga kindlustatuse tagamise ja ülemaailmse energianõudluse rahuldamise vahel.
ÜRO on väljendanud muret esimese põlvkonna biokütuste mõju pärast maailma toitumisele, soovitades riikidel keskenduda täiustatud biokütuste arendamisele. Tehnoloogia arenedes peaksid teise ja kolmanda põlvkonna biokütused olema säästva ja tõhusa energiatootmise tagamise peamised võimalused.
Kliimamuutus on aga selles võrrandis veel üks oluline muutuja. Põuad, kõrbestumine ja muud äärmuslikud kliimanähtused mõjutavad ülemaailmset põllumajandustootmist, seega võib intensiivne kasvatamine esimese põlvkonna biokütuste tootmiseks süvendada olemasolevaid keskkonnaprobleeme.
Lühidalt öeldes peavad biokütused olema osa laiemast energia üleminekust, mis hõlmab ka muid taastuvenergia vorme, nagu päike või tuul. Lõplik lahendus seisneb tasakaalu leidmises energiatootmise ning loodus- ja toiduressursside kaitse vahel. Kuna tehnoloogia areneb edasi, pakuvad teise ja kolmanda põlvkonna biokütused säästvama energia tuleviku lubadust.